Dalmaatsia koera sünnimaa on Jugoslaavia, kus teda kasutati talli- saate- ja valvekoertena. Dalmaatsia koer on paljudes maades tuletőrje maskotiks, seda eelkőige sellepärast, et teda kasutati näriliste püüdjana tuletőrjepunktides.
Dalmaatsia koera päritolu on senini üsna ebaselge ja toetub üksnes oletustele. Vaaraode iidsetest hauakambritest avastatud jooniste ja muude sarnaste maalide alusel, mis pärinevad 16st-18st sajandist, võib oletada, et dalmaatsia koera tunti juba tuhandeid aastaid tagasi. 14. sajandist ja 1719. aastast pärit kirikukroonikad rõhutavad selgesti, et tõug on pärit Vahemere piirkonnast ja eelkõige Dalmaatsia ranniku lähistelt.
1792. a. avaldatud Thomas Bewicki raamat sisaldab dalmaatsia koera kirjeldust ja illustratsiooni. Bewick viitab tõule kui “dalmaatsia või kaarikukoerale”. Dalmaatsia koera esimese standardi kirjutas inglane Vero
Shaw aastal 1882; 1890. a. muudeti see tõu ametlikuks standardiks.
Tänapäeval on ta populaarne seltsikoer, aga ka suurepärane harrastuskoer nt agility.
Iseloomult on Dalmaatsia koer truu ja lojaalne, teda on suhteliselt kerge őpetada, ta on mänguhimuline ja energiline. Nad sobivad suurepäraselt perekoeraks, armastavad lapsi. Vajavad palju liikumist, seega sobivad aktiivsele inimesele.
Dalmaatsia koer on keskmist kasvu, turjakőrgus 54-61 cm, kaal 24-32 kg. Karvkate on lühike, läikiv, värvuselt valge mustade vői maksapruunide täppidega.
http://www.koer.ee/Dalmaatsia_koer.html
No comments:
Post a Comment